Eesti- Ungari mängu otseülekanne-Video!

Pika juttu tegema ei hakka, kes ei viitsi lehest online ülekannet lugeda see vaadaka parem videot. Mina teen seda ja tunduvalt huvitavam on:)

Videoülekanne: www.atdhe.net

Lakersi korvpallitähe Lamar Odomi seotus Eestiga

Paljud korvpallisõbrad on kindlasti kuulnud LA Lakersi tähtmängijast Lamar Odomist. Äsja NBA meisterklubiga lepingut pikendanud mängumeest peetakse hetkel võib olla, et parimaks vahetusmeheks terves liigas.

Möödunud hooajal NBA-s keskmisel 32 minutit mänguaega teeninud ja selle aja jooksul 12,3 punkti ja 9,1 lauapalli korjanud Odom on kindlasti esimese suurusjärgu täht. Näiteks uue neljaaastase lepingu rahaliseks väärtuseks kujunes eesti rahasse arvutatult ligikaudu 364 miljonit krooni.

Väga tore teada, onju, aga mismoodi see Eestiga seotud on? Rohkem, kui te arvatagi oskate. Nimelt madistas Lamar Odom keskkooliaastetel ühes tiimis Eestist pärit mängumehega- Oliver Kaljuveega. Veel 1995. aastal Eesti noorte korvpallikoondisesse kuulunud noormees siirdus seejärel USA-sse elama ja õppima.

Mõni aeg tagasi tehtud korvpalliloos oli au seda huvitava elusaatusega inimest intervjueerida ning tema enda sõnul oli just Lamar Odom üks põhilisi tegureid, miks Eesti noortekoondisessegi kuulunud mängumees lõpuks korvpalliga lõpparve tegi.

"Kui viimasel keskkooliaastal tuli meie kooli võistkonda Lamar Odom, kelle vastu mängisin trennis iga päev, siis sain aru, et mul pole suurt kuhugi pürgida, vähemalt mitte siin riigis, sõnas Kaljuvee.

"Tänu" Odomile läks Kaljuvee peale keskkooli Standfordi ja lõpetas selle. Hiljem kolis ta New York'i ning veel mõni aeg tagasi töötas Lehman Brothers'i nimelises investeerimispangas tururiski analüütikuna ja tarkvaraarendajana.

Lugesite õigesti, lisaks sellele, et see mees mängis aastakesese Odomiga ühes võistkonnas, töötas ta aastaid ühe ülemaailmse finantskriisi algataja Lehman Brothesi alluvuses. Mitu Eesti ajakirjanikku seda infot kriisi alguses teada oleks tahtnud:)

Eesti populaarseim spordiala on korvpall!

Enne tänaõhtuseid ellujäämismänge jalg ja korvpallis(Levadia Ungaris ja Eesti Suurhallis) natukene mõtlemisainest. Mis spordiala on ikkagi Eesti populaarseim? Kas korvpall, jalgpall või mõni muu ala?

Eestis on ametliku spordistatistika kogumise ja analüüsiga koostöös Statistikaametiga alates 1996. aastast tegelenud Kultuuriministeeriumi Spordiosakond.

Erinevate spordialade populaarsuse kohta pärinevad Statistikaameti kõige värskemad andmed 2007. aastast. Selle järgi tegelevad 2007. aastal Eesti elanikud kõige rohkem jalgpalli, ujumise ja korvpalliga

Statistikaameti andmetel on Eesti harrastatuim spordiala seega jalgpall 13359 tegutsejaga. Kunagine harrastatuim spordiala korvpall ei asetse tegutsejate üldandmete järgi enam ka mitte teisel kohal, vaid alles kolmandal 10007 harrastajaga. Kahe suure pallimänguala vahel asetseb mõneti üllatuslikult hoopis ujumine 10947 tegelejaga.

Võistkonnaaladest järgnevad jalg-ja korvpallile 6704 harrastajaga võrkpall, 1726 harrastajaga käsipall ning 1431 harrastajaga jäähoki. Ainukese talialana on populaarsemate spordialade hulgas 3202 harrastajaga murdmaasuusatamine.

Seega ei oma Statistikaameti andmete järgi 2007. aastal korvpall eestlaste spordiharrastuste valikult enam esimest kohta, isegi mitte teist kohta. Spordialade tegutsejaid aluseks võttes on Eestis viimastel aastatel huvi jalgpalli ja ujumise vastu olnud tunduvalt suurem.

Viimati võis korvpalli ilma igasuguse kahtluseta Eesti populaarseimaks spordialaks nimetada aastal 2000, kui korvpallil oli 6375 ning jalgpallil 6096 tegutsejat. Alates sellest ajahetkest on jalgpalli harrastajate arv pidevalt korvpalli harrastajate arvu ületanud.

Korvpalli populaarsuse vähenemist tõestab minu meelest ilmekalt fakt, et alates aastast 2004 on korvpallis tegutsevate inimeste arv pidevalt vähenenud (2004.a. 10895, 2005.a. 10549, 2006.a. 10275 ja 2008.a. 10007 inimest). Sama aja jooksul on aga näiteks ujumise populaarsus oluliselt kasvanud (2004.a. 5809, 2005.a. 7906, 2006.a. 8872 ja 2008.a. 10947 inimest).

Kuigi spordiala populaarsuse hindamisel tuleks nii Kultuuriministeeriumi Spordiosakonna kui minu arvates Statistikaameti andmeid aluseks võtta, on tegelikkuses veel mitmeid teisi tegureid, millega tuleb arvestada. Nagu näiteks ala traditsioonid, kajastamine meedias või kodumaiste meistrivõistluste publikuarvud.

Ala traditsioone arvesse võttes oleks kolme 2007. aasta populaarseima spordiala vahel valimine minu hinnangul suhteliselt mõttetu. Korvpalli ja korvpallurite senised saavutused ületaksid kahe ülejäänud spordiala omasid igas elemendis(8 olümpiamedalit, 7 maailmameistrivõistluste kulda pluss 5 hõbedat- kulda ning 28 EM kuldmedalit). Seda enam, et jalgpall oli NSV Liidu ajal Eestis ideoloogilistel kaalutustel põlu all. Aastate pikkuse rõhumise tõttu nimetati üheksakümnendate alguseks jalgpalli mitteametlikult niinimetatud venelaste alaks ja eestlaste huvi selle vastu peaaegu puudus.

Jalgpallitraditsiooni elustamist taasiseseisvunud Eestis võib mõõta harrastajate arvu kasvuga 1997. aastal 5825-lt 2003 aastal 10383-le (Eesti Kultuuriministeerium 2004). Korvpalliharrastajate arv on liikunud tõusuteel, kuid jäänud viimastel aastatel alla jalgpalliharrastajatele hoolimata korvpalli tugevatest traditsioonidest.

Spordiala kajastamisest meedias annab uurimistöö teemat arvesse võttes parima ülevaate Märt Roosna Tartu Ülikoolist, kes käsitleb oma bakalaureusetöös ainukese järjepidevalt eksisteerinud spordiajakirjas Sporditäht sisu toimunud muutusi aastatel 1992-2004.

Roosna (2005) andmetel võtsid kolm spordiala Sporditähe sisust enda alla nii arvuliselt kui mahuliselt peaaegu poole. Tekstide koguarvust 18% puudutasid jalgpalli, 15% korvpalli ja 13% kergejõustikku. Järgnesid 9%-ga autosport ja muu talisport.

See, et kolme kõige domineerivama ala hulgas on jalgpall, näitab üsna ilmekalt, et Sporditähes prevaleerib ala prominentsus ala taseme üle. Sest kui kergejõustikus ja korvpallis
on Eestil ette näidata kõikvõimalikke medaleid ja tulemusi, siis jalgpallurite trumbiks on see,
et kord kerkiti FIFA edetabelis seitsmenda kümne esimesse poolde. (Roosna 2005:38).

Peatoimetaja või ajakirjaniku rolli mõne spordiala kajastatavusel ei tohiks kindlasti alahinnata, samas ka mitte ülehinnata. Ka minu arvates võib näiteks üldspordiajakirja Sporditähe suurt jalgpallilembust osaliselt seletada see, et väljaande peatoimetajana tegutses aastaid nn. jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede. Täna töötab Schwede näiteks Eesti Jalgpalli Liidu väljaantavas jalgpalliajakirjas Jalka. Aga jalgpall on teinud Eestis vaieldamtult head promotööd.

Ometi on selge see, et valdaval enamusel spordiajakirjanduses töötavatest ajakirjanikest või toimetajatest on välja kujunenud mõni lemmikala(vaata loo lõpust). Täielik objektiivsus on autori hinnangul spordiajakirjanduses väga raskesti teostatav. Mis veelgi olulisem, tegelikult peegeldavad Roosna (2005) töö tulemused Sporditähe teemal Statistikaameti andmeid päris täpselt. Erinedes vaid niipalju, et Sporditähes kirjutati äärmiselt marginaalselt viimaste aastate üheks populaarseimaks spordialaks tõusnud ujumisest. Sporditähes 9protsendiga üheks käsitletavamaks spordialaks olev autosport Statistikaameti tabelites aga sootuks puudus. Seda eelkõige seetõttu, et autosport ei ole olümpiaala ning Statistikaameti tabelites käsitletakse vaid olümpiaalasid.

Kolmas tegur millele ma alade populaarsuse lahterdamisel tähelepanu juhiks, on kodumaiste meistrivõistluste publikuarv. Kas pealtvaatajaid ala kodumaiste tipptegijate tegemised üldse huvitavad või sõltub ala populaarsus üksnes spordiklubides tegutsejate arvust ja erinevate meediaväljaannete toimetuste tööst?

Korvpalliliidu statistika järgi jälgis 2007. aastal põhiturniiril iga mängu keskmiselt 444 pealtvaatajat. Enim publikut suutis saali meelitada Tartu Ülikool Rock 1122 pealtvaatajat ning kõige vähem Kohila Kraft/Mööbel 212 pealtvaatajat mängu kohta.

Eesti jalgpallimeistrivõistluste mänge külastas samal ajal keskmiselt 152 inimest mängu kohta. Kõrgeima publikuhuviga paistis silma Tallinna FC Levadia, kelle kodumänge käis hooaja jooksul jälgimas keskmiselt 288 inimest mängu kohta. Madalaima publikuhuvi pälvisid Lasnamäe FC Ajaxi kodumängud, mida külastas keskmiselt 46 pealtvaatajat mängu kohta.

Ujumise puhul keskmist pealtvaatajate arvu kahjuks arvutada ei ole võimalik. Ujumise kuldmedaleid jagatakse ühel võistlusel ja tihti ujulates, kus ametlikud tribüünid sootuks puuduvad.

Nendest erinevatest teguritest lähtuv analüüs tõestab tegelikult Statistikaameti andmete suhteliselt suurt usaldusväärsust. Enamus harrastajate arvult esiotsas figureerivaid spordialasid on seal ka teistest aspektidest vaadates (v.a ujumine). Statistikat, ala traditsioone, kajastamist meedias või kodumaiste meistrivõistlust publikuarve kõrvutades võib järeldada, et Eestis on korvpall veel kõige populaarsem, aga vahe järgmistega, eriti jalgpalliga väheneb kiiresti.

PS. Küsisin kuuelt spordiajakirjandusväljaande juhilt kah arvamust ja vastused olid sellised:

"Korvpall.“(Pahv/Postimees)

"Korvpall.“(Nilk/EPL)

"Tänase päeva järgi numbrite järgi veel on ikka korvpall.“(Raudam/Basketball)

"Vanemale põlvkonnale on olulisim vaieldamatult korvpall ja nooremale põlvkonnale vaieldamatult jalgpall.“ (Schwede/Jalka)

"Jalgpall.“ (Narmont/Jooksja,Tennis)

"Mina olen jalkafänn.“ (Vaher/Õhtuleht)

Majanduskriis lõppeb aastal 2010!

Nagu me kõik hästi teame on elu tsükliline. Tõusule järgneb langus ja langusele tõus. Seda, et me praegu majandustsükli langusfaasis elame teame samuti.

Mida me praegu aga ei tea on see millal langustsükkel lõppeb ja algab uus tõus. Neil 70 208 inimesel, kes möödunud nädala seisuga ennast Eestis töötuna arvele on võtnud tasub nüüd igatahes kõrvu kikitada. SEO(sotsiaalne meedia) teel läbi viidud küsitles näitab, et langusfaasi lõpp on käes ja uus tõus on kohe-kohe algamas:



Positiivsetest märkidest veel niipalju, et näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on kolme viimase kuuga tõusnud 50%, Baltika aktsia 27%. Tallink on nullis, mis on majandustulemusi arvestades väga hea näitaja. Kogenud ivestorid ütlevad aga, et börsitõus hakkab pool aastat enne majandustõusu.

Paberajakirjandus paneb putka kinni?

Nagu paljud teavad olin ma veel mõnda aega tagasi aktiivselt ametis ülikooli lõputööga. Eesti spordiajakirjandust käsitleva uurimistöö käigus avastasin ma mitmeid mõtlemapanevaid fakte.

Tähelepanuväärsem vahest fakt, et Eesti Meediaauuringu raportites figureerinud kolmest spordiväljaandest kahe loetavus on viimastel aastatel lausa katastroofiliselt vähenenud.

Nii vähenes ainuüksi 2007. aasta jooksul TNS Emor meediauuringute järgi spordiajakirja Sporditäht loetavus 60% ja Eesti Päevalehe vahel ilmuva Spordilehe loetavus 31%.

Hoolimata sellest, et korvpalliajakirja Basketi loetavus kasvas sama aja jooksul 30% (7000 lugejalt-10000 lugejani) jõudsin ma lõputöö käigus veendumusele, et 2008. aasta lõpus Microsofti juhi Steve Ballmeri poolt lendu lastud ennustus võib ja suure tõenäosusega ostubki tõeks.

Nimelt ennustas tuntud arvutifirma juhtivtöötaja paberajakirjandusele täielikku hävingut hiljemalt aastaks 2018! Just te lugesite õigesti, tema hinnangul (ja ka minu) on hiljemalt selleks taatumiks kõik paberväljaanded oma putkad kinni pannud.

Seda miks Ballmer nõnda ennustada tihkab võid sa lugeda loo lõppu kaasa pandud viitest ja videolõigust. Kuid enda arvamuse tugipunktid (Eesti spordiajakirjanduse vaatevinklist) julgen kohe välja kirjutada:

1. Kui näiteks 1989. aastal luges üldspordiajakirja Kehakultuur 9% kõigist eestlastest, siis aastal 2008 luges ainukest üldspordiajakirja Sporditähte vaid 1,9% eestlastest.

2. Kui 1989. aastal oli üldspordilehe Spordileht loetavus eestlaste hulgas 24%, siis aastal 2008 oli Eesti Päevalehe vahel ilmuva analoogse nimega spordiväljaande Spordileht loetavus eestlaste hulgas 2,3% ehk ligikaudu kümme korda väiksem.

3. 2008.a. I kvartalis oli kolmel Eesti spordiväljaandel kokku 39000 lugejat. Aasta varem oli neil väljaannetel veel 62000 lugejat ehk ainuüksi ühe aastaga on kolm Eesti spordiväljaannet kokku kaotanud 37% lugejaskonnast (ja majanduskriisist polnud siis veel jälgegi)

4. Üheksakümnendate alguses asutatud Eesti edukaim spordiajakiri Sporditäht on 1993. aastast viieteistkümne järgneva aastaga kaotanud 80% lugejaskonnast.

Kui siia ritta lisada veel ka fakt, et alates möödunud sajandi algusest puudub 2009. juulis Eestis esmakordselt üldspordiajakiri(rahu ajal), siis on Steve Ballmerile raske vastu vaielda.

Steve Ballmeri usutlus: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/06/04/AR2008060403770.html

Aivar Pohlak: Mõtle sellele!

Meediakanalitesse lugude kirjutamise juures on alati kaks poolt.

Üks pool on see, mida lugeja "nautida" saab. Teine pool ehk nn must töö jääb aga peitu. Ometi võiks tihti just sellest faasist mõne iseseisva loo kirjutada.

Selle musta poole pealt on mulle kõige teravamaks elamuseks jäänud kurikuulsa Aivar Pohlaku intervjueerimine.

Kogu lugu ise sai alguse sellest, et ERR Sport onlinetoimetuses tööd tehes tuli kirjutada üks pikem looke. Kuna varem Postimehe paberväljaandesse kirjutatud pikemad artiklid keerlesid peaasjalikult korvpalli ümber, siis otsustasin teemavalikul oma teise lemmikala ehk jalgpalliloo kasuks.

Fox Poppuli sugematega loo jaoks oli minu ettekujutuse järgi vaja intervjueerida nelja Eesti jalgpalli telgitagustega hästi kursis olevat tegelast. Kui mõelda Eesti jalgpalli peale, siis kes tuleb esimesena pähe? Loomulikult Aivar Pohlak! No, kes siis veel peaks kirjeldama olukorda Eesti jalgpallis? Kurb või mitte, aga Eesti jalgpall on ilma Pohlakuta sama, mis Keskerakond ilma Savisaareta. No ei saa neid teineteisest lahutada.

Selleks, et neli intervjueeritavat suudaksid enne vastamist ka natukene hinge tõmmata ja mõelda, otsustasin ma intervjueerida meilitsi. Miks? See oli viga! Kohale tuleb ikka minna või äärmisel juhul läbi telefoni intervjueerida- kõlaks arvatavasti kohe pikaajaliste ajakirjanike ühine appikarje.

Ka ERR online toimetaja arvas, et parem oleks läbi viia ikkagi telefoniintervjuud. Vaid Pohlakule soovitas ta küsimused edastada meilitsi. Väidetavalt olla jalgpallijuht oma numbri levitamise kategooriliselt keelanud ning isegi kui helistada, siis viimatinimetatu telefonile niikuinii ei vastaks. Pekingi OM-i ajal olla jalgpallijuht vastamata jätnud isegi siis, kui toimetaja oli temaga kolm korda ise telefonis rääkinud:)

Ajakirjanikuna olen ma kindlasti noor ja rumal, aga minu arvates ei ole meilitsi intervjueerimine üldsegi nii halb variant- just siis, kui infot on vaja pikema loo tarbeks ja aeg ei suru takka. Minu eesmärk on ju allika käest kätte saada võimalikult sisutihe arvamusavaldus. Aga kuidas on see võimalik siis, kui ma helistan näiteks neljapäeval kell pool kolm allikale ja küsin nagu välk selgest taevast- Mis on Teie arvates Eesti jalgpalli suurim probleem? Enamus normaalseid inimesi saadaks tundmatu ajakirjanikuhakatise pikalt või ei oskaks kiiruga midagi tarka kosta!

Just sellel põhjusel otsustasin ma Tartu Ülikoolis kuuldud nõuanded ja onlinetoimetaja soovitused prügikasti visata ning kõik neli intervjuud ikkagi meilitsi läbi viia. Tegelikult oli üks põhjus veel. Ei taha küll kurta, aga põhitöökoht ja ülikoolitööde kuhjuvad tähtajad ei lasknud ka parema tahtmise juures kolmele intervjueeritavale helistada ja nii tunnike juttu puhuda. Seega oli ka ajaliselt ikkagi tunduvalt mõistlikum intervjuud meilitsi läbi viia.

Seda ma ka tegin ja ma olen siiani veendunud, et õigesti tegin. Vastused, mis mulle tagasi saadeti olid põhjalikud ja pikad. Olen kindel, et helistades ei oleks ma elus niivõrd sisutihedaid vastuseid saanud. Kuigi toimetaja sõnul oleksin ma pidanud neid vastuseid ootama jäämagi, tulid need sõna otseses mõttes minutitega. Vaid Pohlaku vastus tuli teistest aeglasemalt, aga isegi tema vastus tuli siiski üllatavalt kiiresti.

Pohlak lisas aga vastustele ka nn. "psühhoanalüüsi"- tema hinnangul olevat minu küsimused parajat lõhestatust õhanud. Lisaks olen ma tema hinnangul noor kirjutaja, kelle küsimused on algelised ning kes ise arvab jalgpallist hästi, aga kelle nõrka eneseusku üritatakse kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber?! Tema "psühhoanalüüs" lõppes sõnadega "Mõtle sellele".

Mille üle ma mõtlema pean? Kui päris aus olla, siis selline arvamusavaldus tuli teiste intervjueeritavate taustal nägu välk selgest taevast. Mis moodi ma lõhestatud olen? Kes või mis üritab minu "nõrka" eneseusku ära kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber? Krt, ma olen Eesti jalgpallifänne ühendava Jalgpallihaigla liige! Ühesõnaga mida kuradit?

See nn "psühhoanalüüs" oli tegelikkuses tunduvalt pikem, aga kõike ma ei hakka siia kirjutamagi, milleks? Kuigi hea meelega näitaks seda Pohlaku saadetud "psühhoanalüüsi" hoopis Jüri Ennetile, olen ma ühte asja sellest intervjuust siiski ka kõrva taha pannud.

Nimelt olen ma talitanud tema soovituse kohaselt ning mõelnud selle kirja üle, tõsiselt. Mitme muu avastuse kõrval olen jõudnud veendumusele, et ajakirjanikel peab ikka äärmiselt paks nahk olema.

Kusjuures ma ei mõista siiani (kuigi tahaks mõista ja sellest loo kirjutada:), miks Pohlak arvab, et kõik tahavad Eesti jalgpallile kaikaid kodarasse loopida.

Jalgpallilugu iseenesest sai minu hinnangul suhteliselt talutav. Kusjuures ise loodan tänaseni, et üheks intervjueeritavate kiire ja sisutiheda tagasiside peamiseks põhjuseks oli just minu tavapärasest erineval teemavalikul ning esitatud küsimuste sõnastusel. Tõsi, miks, mis, mida küsimuste eest Pullitzeri või Bonnieri preemiale vaevalt, et tulevikus minu nimi peale kraabitakse.

Olgu sellega kuidas on, aga lõpuks on kõige olulisem on ikkagi see, et ma sain vastused, kiiresti ja meilitsi ehk nagu ütles ühes loengus Tartu Ülikooli õppejõud Mart Raudsaar: " Kõige tähtsam on esitada õige küsimus?"

Kalmus: mul on kahju, et spordis valitseb doping

Väliselt oma iidoli, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeriga sarnasel mitmekordsel fitnessi Euroopa ja maailmameistril Marek Kalmusel ei ole kõige paremad ajad – teda ähvardab eluaegne võistluskeeld.

Hoolimata sellest, et mitmetes kulturismisarjades ei ole doping keelatud või on otseselt lubatud, on paljud kulturisti avalikult risti löönud. Kuigi vahetult pärast viimast dopinguprobleemi keeldus Kalmus igasugustest usutlustest, soostus Eesti üks läbi aegade edukamaid kulturiste Postimehele intervjuu andma. Vestluses kinnitas atleet küll viimast dopingutarvitamist, kuid andis mõista, et aastate jooksul on talle ka palju ülekohut tehtud.

Olete oma tegevusega tihti ajakirjanduse veergudel figureerinud. Millised on olnud teie kõige meeldivamad ja ebameeldivamad kogemused seoses meediaga?

Kõige ebameeldivam kogemus oli 2001. aasta dopingujama, mis tol korral jäigi nii, et mind tehti patuseks. Olnuks mul teatav hulk raha, suutnuks ma oma puhtust ka tõestada.

Millisest summast käib jutt?

Summa oleks olnud 100 000 krooni, aga las see jääb. Ma tõesti enam ei viitsi ajas tagasi minna ja tolmu üles keerutama hakata.Arvan, et paljusid tookord juhtunu siiski huvitaks.Põhimõtteliselt usun, et saaksin ka praegu oma süütust tõestada, kõik paberid on alles. Tol korral eirati dopingukontrollis enamikku proovivõtmise reegleid ning sellise kontrolli tulemused, ükskõik, millised need ka ei oleks, on kehtetud.Üks olulisemaid vigu oli tollal see, et uriini happelisust ei määratud kogumispurgis lakmuspaberiga, nagu seda tehakse, vaid uriini konteinerpurgist, kuhu ei tohiks mitte millegagi enam solberdama minna. Miks see nii oli?Kogumistopsikust tuleb uriin jagada kahte erinevasse, A ja B purki ning natukene jätta kogumistopsikusse, et sellest happelisust määrata. Mulle aga unustati seda öelda, valasin oma topsiku tühjaks ja siis määratigi happelisus ühest uriini konteinerpurgist. Väiksemaid rikkumisi või reeglite mittejärgimisi oli seal veel, ohtralt. Panen käe südamele ja väidan, et tol korral mulle testitud ainet metandionini ma kasutanud ei olnud. Kuidas see proov seda näitas, ei oska isegi mitte arvata, aga kui juba seal kohapeal reegleid ei järgitud, siis mine tea, mis veel mujal nende purkidega toimus. Ühesõnaga selline proovivõtmine on kehtetu, aga kes siis mind kuulas. Pidasin nõu ühe juristiga, kes oleks asja teatava summa eest ära tõestanud, aga polnud mul sellist raha ei siis ega ole ka nüüd.

Kas viimane dopingusüüdistus on ikka korrektne?

Jah, nüüd viimasel korral kasutasin ettevalmistamisel tõepoolest seda ainet, mida mu uriiniproov näitas. Aga kes mind enam usuks, et esimesel korral ma seda ei teinud. Aine on sama ja arvatakse, et ju ikka Kalmus seda siis ka

krõbistas. Mis seal ikka, arvaku igaüks, mida tahab. Mina tean, mida teinud olen ja mida mitte. Aga meeldivaim kogemus meediaga on pärit 2005. aastast, kui ma Maailma Fitnessiföderatsiooni (WFF) liigas teist korda maailmameistriks tulin ja Postimehes see lausa esikülje uudis oli. Muidugi järgnes sellele kohe Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu avalik pöördumine, mille sisu eesmärk oli lühidalt öeldes kõigi vahenditega selle saavutuse vähendamises.


Mida viimastel nädalatel üldse tundnud olete?

Suhteliselt ükskõikne tunne on, sest vaatamata oma põhjendustele, miks ma seda tegin, ei jõua see kahjuks paljudele kohale ja nad näevad minus ikka seda, keda näha soovivad ehk siis pätti ja valemängurit. Ometi selgitasin, mis minu tegelik eesmärk oli.

Ehk selgitate veel kord oma eesmärki?

Proovin veel kord asja selgitada, ehk mõni mõistab siis minu olukorda paremini. Põhjus, miks ma sel korral keelatud ainet tarbisin, oli see, et pole ju mõtet ennast panna ühele stardijoonele vormelitega, kui sul endal on ainult jalgratas. Minu viimased kaks suurvõistlust klassikalises kulturismis andsid 2007. aasta MMil üheksanda ja 2008. aasta EMil kaheksanda koha. Mida ma seal seisan nagu jobu laval, kui esimesed mehed on hoopis teise pudru peal kasvanud. Selle vormiga, mida ma viimastel Eesti meistrivõistlustel näitasin, ennustasid paljud mulle kindlat finaalikohta, mõni isegi medalit. Veebisaidi fitness.ee usutluses ütlesite, et dopinguküttide töö jättis soovida ning positiivseks osutunud tulemus on 50 protsenti õige.

Mida sellega mõtlesite?

Jätan selle teatud põhjustel enda teada, aga eks see kontroll või proovivõtmise protseduur lonkab siiani meil veel kahte jalga.

Jäite vahele nn metaani tarvitamisega. Äkki selgitaksite tavainimestele selle aine toimet kulturisti organismile?

Aine stimuleerib organismis valgusünteesi, keha suudab tänu sellele ainele omastada rohkem ehitusmaterjali ja mõõdukas koguses see jääbki ainsaks toimeks. Kui seda aga lolli peaga ja peoga endale sisse ajada ja loota, et aasta pärast oled Ronnie Coleman (kulturismis kõige kuulsama ja ihaldatuma tiitli Mr. Olümpia kaheksakordne võitja – toim) valmis, siis on kõrvalmõjud peagi kohal.

Mis need oleks?

Suured doosid ja pikaajaline pidev tarvitamine rikub organismi enda hormonaalsüsteemi isegi nii, et organism ei suuda enam hiljem testosterooni (meessuguhormooni – toim) toota. Mõnel juhul akne, maks saab kahjustatud jne.Profid kasutavad väidetavalt sedasama metandioniini isegi kuni kümnekordseid doose, lisaks veel pikk nimekiri steroide ja kasvuhormoone. Karm maailm.Teil ja teisel patustajal Valter Olonenil oli 29. detsembrini Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidus võimalik B-proovi taotleda ning seletusi anda.

Kas kasutasite seda võimalust?

Milleks? Tean, mida kasutasin, ja seda mu proov näitaski.

Millised sanktsioonid teid oodata võivad?

Kõige tõenäolisem on eluaegne võistluskeeld IFBB liigas. Teisi liigasid see otsus ei puuduta, kui soovin, võin iga kell osaleda Maailma Fitnessiföderatsiooni elukutseliste võistlustel.

Mis on teie arvates peamine põhjus, miks sportlased dopingut tarvitavad?

Soovitakse võistelda võrdsetel tingimustel. Seetõttu kasutatakse seda palju, aga vahele jäävad vähesed. Eriti kui rääkida rahvusvahelisest kulturismist. See ei ole kellelegi saladus, et EMil ja MMil võidavad alati nn keemikud. Vähemalt selle hetkeni, kui mingi ime läbi hakataks kõiki atleete testima. Arvatavasti ei juhtu seda aga teatud põhjusel kunagi.Seega on dopingutarvitamine ühtede organisatsioonide poolt avalikult aktsepteeritud, teiste poolt mitte.

Miks?

Eesti tegi IFBB kevadisel kongressil ettepaneku, et hakataks testima kõiki kulturiste, nii hooajaväliselt pisteliselt kui ka võistlustel esikuuikut. Seda ei pandud isegi hääletusele ning kuumaverelisemad sõimasid eestlasi urod’ideks (värdjateks – toim.) ja ala hävitajateks.

Mida teie jaoks üldse tähendab kulturism? Kas peate ennast pigem sportlaseks või tegelete alaga põhitöö kõrvalt enda vormis hoidmiseks?

Eks ma olen ikka rohkem sportlane kui töömees. Töögi on ju tegelikult jõusaaliga seotud. Samas olen kunagi olnud ka rattamehaanik, turvamees ja lühikest aega sai isegi ühes kütusefirmas tegutsetud. Enamasti olen ikka erinevates kohtades jõusaali treener olnud. Kulturism kui selline on elustiil. See on minuga seni, kuni siin maamunal oma asju ajan.

Mida teeksite täna teisiti, kui saaksite otsustada?

Viimaseid võistlusi silmas pidades ei teeks midagi teisiti. Teadsin, mida teen, teadsin oma taset maailmas puhtana ning teadsin, miks on vahe esimestega selline, nagu see oli.

Mida ütleksite neile, kes teid praegu parastavad?

Juba parastamine ise on piisavalt suur kiiks. Seega, andku jumal neile andeks.

Mida seoses praeguse dopinguskandaaliga kahetsete?

Ei kahetse midagi, aga mul on kahju, et doping on spordis. Oleks suurepärane võistelda sada protsenti naturaalses seltskonnas ja näha tõelisi inimvõimeid. Kahjuks pole see vist piisavalt atraktiivne ei publikule ega sponsoritele.

Kuidas kavatsete jätkata?

Teen vaikselt trenni, ootan oma karistuse ära. Eks siis otsustan, kas kunagi veel lavaleminekut üritan. Praegu eriti võistlemisele ei mõtle. Eks näeb.

Marek Kalmus •
Sündinud: 9. veebruaril 1971•
Pikkus: 192 cm •
Kaal: võistlustel maksimaalselt 102 kg ja võistlusväliselt maksimaalselt 108 kg•
Perekonnaseis: abielus, poeg•
Haridus: keskharidus, rattatreeneri teine tase •
Kulturismiga tegelenud 19 aastat, neist 16 aastat võistluskogemust
Sportlikud saavutused: • kolmekordne fitnessi amatööride maailmameister• neljakordne fitnessi amatööride Euroopa meister• fitnessi elukutseliste MMi neljas koht 2005. a• fitnessi elukutseliste EMi neljas koht 2006. a• ühekordne Eesti absoluutne meister kulturismis• viiekordne Eesti absoluutne karikavõitja kulturismis• viiekordne Eesti karikavõitja raskekaalus• viiekordne raskekaalu Eesti meister kulturismis• Eesti meister klassikalises kulturismis kategoorias +180 cm• neljakordne fitnessi Eesti absoluutne meister

Arvamus

Ott Kiivikas kümnekordne Eesti meister absoluutses kulturismis
Rahvusvahelistel võistlustel on dopingukontrolliga nii, nagu on. Asi on mingilgi määral konkreetne ainult IFBB liigas, kus finaali pääsenud ehk kuuest esimesest mehest valitakse loosi alusel kaks, kellelt dopinguproovid võetakse. Kõigis ülejäänud liigades ei tehta minu teada üldse mingisuguseid dopingukontrolle.Ega ma Marek Kalmust tegelikult väga lähedalt ei tunne, aga nii palju kui oleme aastate jooksul kokku puutunud, on ta jätnud vaikse ja konkreetse inimese mulje. Inimesena on ta selline, et kui midagi räägib, siis nii ka teeb. Mitte nagu paljud teised, kes ainult räägivad.Tegelikult on mul kahju, et nüüd niimoodi juhtus. Kalmus on mulle Eestis olnud vaieldamatult kõige kõvem konkurent ja tema puudumisel on supp jälle kõvasti lahjem. Aga midagi ei ole teha, inimesed teevad ise oma valikuid.


Mihkel Mardna Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja
Kuna möödunud on kaheksa aastat, ei mäleta ma enam selle juhtumi üksikasju. Küll aga mäletan, et see käis läbi Eesti Olümpiakomitee arbitraažist ning seda uuriti üksikasjalikult. Otsused tehti ja Kalmusele määrati võistluskeeld. Seda, et pisinüanssidele tuginedes on positiivseks tunnistatud dopinguproovid võimalik negatiivseks käänata, on näidanud ka varasem maailmapraktika.

Lugu ilmus Postimehes 08.01.2009: http://sport.postimees.ee/?id=66461

Jalgpalliasjatundjad ennustavad Eestile helget tulevikku

Eesti jalgpalli hetkeseisu üle valitsevad vastakad arvamused. Ühed näevad aastate taguse ajaga võrreldes märgatavaid arenguid, teised ei jaksa enam positiivsemat tulevikku oodata.

Kui ratsionaalselt vaadata, siis on aastatetaguse ajaga võrreldes läbi tehtud märkimisväärne areng. Kui varem leidus koondises vaid mõni üksik välisklubis mängiv pallur, siis täna ei mahu kõik välisliigades pallivad mängumehed enam pingilegi.

Eestil on olemas suurepärane esindusstaadion ning nagu maasikas tordi peal on üks Eesti noortekoondis jõudnud EM-valikturniiril lõpuks alagrupist kaugemale.

Olgugi, et selliseid arenguid ei ole võimalik ka kõige suurematel pessimistidel eirata, on siiski kahjuks ka palju negatiivseid faktoreid. Eesti koduses jalgpallis valitseb kihlveoskandaalide tõttu kriis, meistriliiga mänge käivad endiselt vaatamas vaid mõned üksikud entusiastid ning kõige tipuks on Eesti jalgpallikoondis langenud FIFA edetabelis 137. reale.

Elu on tsükliline, tõusule järgneb alati langus. Seetõttu ei saa ka igat ebaõnnestumist kohe kriisiks nimetada. Aga fakt, et FIFA edetabelis ollakse langenud läbi aegade madalamale kohale tekitab ometi küsimusi. Oleme me ikka õigel teel?

Eesti jalgpalli hetkeseisu ja tulevikunägemuse kohta andsid oma hinnangu Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak, viimaste aastate edukaima Eesti jalgpalliklubi FC Levadia esindaja Indrek Petersoo, meistriliigasse uusi tuuli toonud Nõmme Kalju president Kuno Tehva ning Eesti koondise fännide hingeeluga hästi kursis olev Tarmo “Kojamees” Kruusimäe.

Mis on tänasel päeval Eesti jalgpalli suurim probleem?

Aivar Pohlak: "Jalgpallikultuuri ja -traditsiooni tuleb luua selleks ebasobival ajastul. Oleme koondise tasandil saavutanud kiire huvi tõusu, aga tuleb tõdeda, et klubide tasandil saab areng olema keerulisem, sest selle tasandi enesemääramise alused, pean silmas klassikuuluvust, elukohajärgsust ja vaimseid tähendusi,ei toimi endisel moel. Samas on Eesti Jalgpalli Liit jõudnud majanduslikult sellisele tasemele, et järgmisest hooajast püüame klubidele selle nurga alt õla alla panna."

Indrek Petersoo: „Probleeme on mitmeid. Jahenev kliima Eesti ja maailma majanduses mõjutab otseselt ja negatiivselt kogu Eesti sporti, mitte ainult jalgpalli. Klubidele tekitavad palju muret ka kokkuleppemängudega seonduvad küsimused. Olukorras, kus hinnanguliselt poolte Meistriliiga klubide mängijad on suuremal või vähemal määral kokkuleppemängudega seotud, vajab Eesti jalgpall kiireid ja efektiivseid lahendusi."
„Üheks probleemiks on kindlasti vähene publikuhulk Meistriliiga mängudel ja ka viimasel koondisemängul. Eesti Jalgpalli Liidu juures tegutsev Tippjalgpalli Nõukogu on välja töötanud erinevaid ideid ja lahendusvariante publiku staadionile meelitamiseks ning mitmed klubid on ise olnud selles valdkonnas aktiivsed, kuid edasiminek on toimunud väga väikeste sammudega.“
„Viimasel Levadia - Flora mängul oli EJL ametlike andmete kohaselt kõigest 450 silmapaari, ehkki sisuliselt oli kaalul Eesti meistritiitel. Probleemide hulgas tuleb kindlasti ära märkida ka koduse liiga kehva sportliku taseme.“

Kuno Tehva: „Ma arvan, et neid probleeme on mitu ja kas nad tegelikult nii suured üldse on, seda ma isegi ei oska öelda. Üks probleem on kindlasti olnud Alecoq Arena ja sellega kaasnenud suured rahalised kohustused. Julgen väita, et see oli pähkel mille puremine pidurdas jalgpalli juhtide tegevust üsna palju.Seda probleemi positiivsema poole pealt vaadates tundub, et nüüd lõpuks on see olukord positiivselt lahenemas ja Eesti on siiski saanud endale korraliku staadioni. Suure tõenäosusega hakkab nüüd ka aega, raha ja energiat üle jääma kohaliku jalgpalli igapäevase töö arendamiseks.“

„Üheks probleemiks on kindlasti olnud ka ebapiisav turundamine. Jalgpalli sihtgrupp, kellele jalgpalli pakkuda on üllatavalt suur. Meil on ligikaudu 50 000 inimest, kes selle alaga on iganädalaselt vahetus kontaktis ja umbes samapalju on jalgpallist huvitatutuid. Jalgpall on lisaks kuninglikule spordile maailmas ka üks suuremaid ärisid ja kindlasti üks suuremaid meelelahutus valdkondi.“

„Seega peame ka Eestis üritama seda ala müüa nii, nagu seda tehakse mujal maailmas. Selge on see, et traditsioonid tekivad ajas ja üle oma varju ei ole võimalik hüpata, kuid olen veendunud, et järgmise kolme kuni viie aasta jooksul teeb Eesti jalgpall meeletu hüppe edasi ja seda nii sportliku kui ka turundusliku poole pealt.“

Tarmo Kruusimäe: „Suurimate probleemidena hakkavad silma meedia ja finants. Spordipress võib päevad läbi promoda ja haipida, aga kui kollane valab ikka negatiivse halinaga üle, siis oleme me kõik selle ees võimetud.“
„Kes on läbi meie suure meedia need jalgpalli kodumaine iidolid, kellele neiud tahaks hordidena järgneda ja kelleks poisikesed saada. Veel aastaid tagasi oli põlvkond noori Poome, Opereid jne. Tarmo Kingist oli juba saamas uus täht, aga mingid ajakirjanduse klassi noored avastasid, et fiktsioon nimega internet[Orkut- toim.] aitab neil taas silma paista ja algaski nõiajaht jalgpalluritele ehk kes, mida, kuskil portaalis valikvastustest on valinud.“
„Teine probleem on raha ehk lapsevanemad ei näe enam jalgpallis aktiivse spordi olemust vaid pragmaatiliselt üritavad kinni püüda seda sädelevat a la maailma rikkamate sportlaste tagataskus olevat miljonilepingut.“
„Kas Rooney pani putsad jalga selleks, et Manchester Unitedis miljoneid teenida, või oli see poisikeste üldine kambavaim ja soov tõestada kõigile, et ma olen parim. Meie lapsevanemad aga vaadates, et niikuinii meie võsukesest Rooneyt ei saa panevad ta siis karti sõitma. Raha kulub vähem ja katus ka pea kohal, ei pea vihma käes jooksma. Mis miljonid sellest kardi sõidust tulevad?“

Mida annaks Eesti jalgpalli mängutaseme kui ka publikuhuvi tõusuks veel ära teha?

Pohlak: "Tuleb teha tööd ja nii aastakümneid järjest ja liikuda pisikeste sammudega edasi, mida me oleme ka teinud. Tõsi, käisime vahepeal rajalt maas, allakäik sai alguse Arno Pijpersi lahtikangutamisest eelmise EJL-i presidendi poolt, millele järgnes hulga sundkäike erinevatel tasanditel. Praegu oleme õigel teel tagasi ja liigume näoga öiges suunas. Minult küsiti enne kahte viimast koondisemängu korduvalt, kas kaks suurt kaotust viiksid Tarmo Rüütli peatreeneri toolilt. Vastasin ei, sama argumendiga, peatreener peab saama rahulikult oma tööd teha ja meeskonda arendada, imehüpet lühikeses ajavahemikus ei tee tänapäeva jalgpallis keegi."

Petersoo: “Vaja on rohkem tugevaid ja ambitsioonikaid klubisid, kes suudaksid kasvatada ja üles töötada tasemel noormängijaid, tuua Eestisse kõrgel tasemel välistreenereid ning selliseid leegionäre, kes on Meistriliigas säravad tähed. “
“Meistriliiga kui toote müügi juures läheb loomulikult tarvis edukat turundusmudelit, koos pideva trummilöömisega meedias. Tugev kodune liiga annab noortele senisest parema võimaluse välismaale pääsemiseks ja seal läbi löömiseks ning mõjub koondisele ainult positiivselt. Tugev ja eluterve sportlik konkurents aitab kindlasti ka publikul staadioni üles leida.”
“Jalgpallikultuur areneb üldiselt aastate ja aastakümnetega. Olukord pole kaugeltki enam see, mis 15. aastat tagasi, kuid ka mitte see, mida paljud jalgpalliga seotud inimesed näha sooviksid. Minu arvates on üldine jalgpallikultuur arenenud aeglasemalt kui jalgpall ise. Jalgpallikultuuri pideva arendamise nimel tuleb kõikidel jalgpalliga seotud organisatsioonidel kõvasti vaeva näha - Jalgpalliliidul, klubidel, fännidel, samuti meedial.”

Tehva: „Seda mida iga teise toote arenduse juures tegema peab. Olema järjepidev oma tegemistes, leidma rohkem vahendeid nii sportliku kui turundusliku poole arendamiseks ja tagama elementaarsed tingimused. Ma usun, et me peame rohkem väärtustama hakkama ka oma mängijaid ja andma nendele seda kindlustunnet, mida nad vajavad."
„Nõmme Kalju on sellel aastal teinud erinevaid turunduskampaaniaid, nii välimeedias kui ka teistes kohtades. Ma julgen väita, et kui meie eeskujul ka teised jalgpalliklubid aktiivsemaks muutuksid, oleks tulemus käega katsutav."
„Täna ei piisa sponsorite jaoks veel ainult jalgpallist, et muuta mõõdetavaks nende panus. Seega peame leidma neile lisaväljundeid, et see raha jalgpalli jõuaks. Nõmme Kalju on hea näide selle kohapealt ja ma usun, et meie partnerid on olnud meiega väga rahul.“
„Tihtipeale ei ole vaja tegelikult üldse midagi suurt teha. Vaja oleks leida meistriliiga mängudele näiteks sobivamad ajad. Nõmme Kalju mängis sellel hooajal Maag Tammeka vastu näiteks ükskord laupäeval kell 11 hommikul ja väga palju kohtumisi toimub 14.00. No oleme ausad, sellel ajal kas puhatakse reede õhtust ennast välja või tegeletakse kodus muruniitmise või perega. Me ei ole veel nii kõvad mehed, et võime omale sobivat aega rahvale peale surud."
„Peame tegema jalgpalli inimesele mugavalt kättesaadavaks. Kui suudame olla järjepidevad, võita publiku usalduse ja pakkuda neile nii sporti kui ka meelelahutust, siis lööb lõpuks ka see kultuuripool õitsele. Olen selles veendunud!“

Kruusimäe: „Positiivse kuvandi loomine ja meedia positiivne hoiak.Vaadake või idanaabreid, kuidas nemad oma 1:7 kaotust Portugalile kajastasid.“„Paraku on meil mitu inimpõlve ülesse kasvatatud leninlike- marksistlike põhimõtete järgi ja nemad suhtuvad jalkasse igast asendist negatiivselt. Ei meenu ühtegi positiivset uudist jalgpallikultuurist, pigem kohtab meedias tihti valefakte fännide aadressil.“

Kas Eesti jalgpallil on üldse ilusamat tulevikku näha või on meie praegune edetabelikoht ja madal publikuhuvi paratamatus?

Pohlak: "Me jätkame oma igapäevast tõsist töötegemist, mis tagab ka arengu. Võit Venemaa ja EM-l käinud Läti üle, viigid Horvaatia, Türgi, Bulgaaria ja Šotimaaga on olnud Eesti jalgpalli ilusad päevad. Loomulikult tuleb selliseid päevi edaspidigi."

Petersoo: “Ilusa tuleviku nimel tuleb tööd teha. Väga palju tööd. Ilma töö ja hooleta ei tule ühtegi tulemust. Eesti on väga väike maa ja meie jalgpall on Euroopa mõistes kääbus. Seega peame endale püstitama mõistlikud sihid.”
“Taasiseseisvusajal on Eesti jalgpall näidanud nii mõndagi - näiteks kolm viiki sellesama Türgiga, Hollandi klubi alistamine eurosarjas FC Levadia poolt, arvukalt mängijaid välisklubides jne. Ning vaevalt, et 1992. aastal oleks keegi uskunud, et Tallinnasse kerkib lähema kümne aasta jooksul kaasaegne jalgpallistaadion. Eestist ei tule kunagi Euroopa jalgpalli tippriiki, kuid paljud eredad sooritused ootavad kindlasti ees.”
“Üks suureskooriline kaotus või tagasihoidlik koht FIFA edetabelis ei tähenda seda, et kodune jalgpallivanker on pöördumatult uppis.”

Tehva: „Minu elus on hetkel kõige väärtuslikum asi minu enda aeg. Kui ma olen nõus seda suurelt jalgpalli panustama, siis pean olema veendunud, et see mida ma teen on õige ja omab perspektiivi.“
„Julgen öelda, et jalgpallil on vast isegi rohkem tuleviku, kui enamus teistel spordialadel kokku. Me kõik teame, et igale mõõnale järgneb tõus. Jalgpall on nii laialt inimeste südametes, et kui see sealt ükskord lahti pääseb, siis pole meil enam piisavalt tribüüne kuhu see rahvas ära mahuks.“

Kruusimäe: „ Kõik eelnev ongi see mida vaja teha. Muuta suhtumist ja hoiakut. Väärtustada noorte sporti ja nende iidoleid. Kasutada publiku staadionile meelitamiseks meelelahutusmaailmast tuntuid võtteid. Meedia on kõikvõimas ja seda mõlemas tähenduses.“

Lugu ilmus ERR Sportis 27.10.2008: http://sport.err.ee/index.php?0582368

Statistika näitab Eesti korvpalli kidurat järelkasvu

Rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA statistika järgi on Eesti noormeeste järelkasvukoondistel
õnnestunud viimase 15 aasta jooksul omaealiste finaalturniiridel mängida kõigest kaks korda.

«Eesti noortekoondiste viletsad tulemused on spordikoolide kadumise ja pearahasüsteemi loomise otsene tagajärg,» sõnas Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide. «Kui klubid saavad jooksvate kulude katmise kõrvalt noortekoondiste põhimeestele teha kõigest kolm treeningut, siis on võimatu rohkem tahta.»

Samal ajal on näiteks üheksakümnendate alguses Eestiga samalt või isegi viletsamalt positsioonilt startinud Läti noortekoondised finaalturniiridel mänginud 21 korda, kusjuures neist kahel on võidetud pronksmedalid.

Korvpalliliidu peasekretäri sõnul hoolitseb Lätis nii võistlussõitude, treeningsaali üüri kui ka muude majanduskulude tasumise eest omavalitsus ning treenerile maksab palka riik.«Eestis stabiilset rahastamist aga ei ole ning treener peab põhitöö asemel tegelema rohkem äriettevõtte

juhtimisega,» lausus ta. «Selle tulemusena osaleb näiteks Tallinna 28st pearaha saavast klubist vaid 11 mingitelgi võistlustel. Kõik ülejäänud kasseerivad omavalitsustelt raha, kuid otseselt tulemusspordiga ei tegele.»

Üle kolmekümne aasta korv-pallitreenerina tegutsenud ja selle aja jooksul ka mitmeid järelkasvukoondisi treeninud Allan Dorbeku sõnul tuleks Eesti sporti pearahasüsteemi toonud mehed suure kisaga häbiposti lüüa.«Poiste treenimise asemel olen ma viimastel aastatel rohkem spordihoone katusel eterniiti lappinud,» lausus Siili Palliklubi juhataja ning kuni 16-aastaste poeglaste koondise treener Allan Dorbek.

Korvpalliasjatundjate sõnul on seni mõlemat jalga lohistanud spordisüsteemi parandamiseks viimastel aastatel siiski mitmeid otsustavaid samme astutud. Loide sõnul hakkab näiteks järgmise aasta algusest Tallinnas jõustuv pearahasüsteem otseselt arvestama ka tulemusi ehk edukamatele klubidele hakatakse tulevikus suuremat toetust maksma.Dorbeku meelest oli seni keh-tinud pearahasüsteemi muutmiseks viimane aeg. «Selleks, et nüüd jälle õiges suunas liikuma hakata, tuleb aga kahjuks kulutada topelt palju aega ja raha,» märkis Dorbek.

Rahvusvahelise korvpalliliidu andmetel on Eesti noortekoondistest tunduvalt edukamalt esinenud ka kõik ülejäänud sarnase poliitilise tausta, korvpallihuvi ning suurusega riigid, nagu näiteks Sloveenia, Horvaatia või Leedu.

Postimehes ilmus 30.12.2008: http://sport.postimees.ee/?id=63206

Lootustandev korvpallipõlvkond läks Eestile kaduma

Tanel Tein surub lõpusekundil palli korvi ning Eesti on alistanud tugeva Türgi. Üllatuseks jookseb võitjate pingi juurde türklaste tänane NBA staar Hidayet Turkoglu ja avaldab eestlaste mängu üle vaimustust.

Kirjeldatud episood ei pärine korvpallifänni unenäost, vaid vaieldamatult Eesti ühe edukaima noortekoondise aastatetagusest võidumängust tugeva Türgi üle.Edasipääsuga EMi alagrupist i-le punkti pannud 1995. aasta noorte korvpallikoondis oli sama tsükli raames jõudnud kontrollmängudes võita juba ka Venemaad ning tulnud aasta vanemate seas nii Baltimaade kui ka Skandinaavia meistriks. Eesti noortevõistkondade jaoks haruldast edu nautinud U-18 korvpallikoondislasi ootas ees suur tulevik.

Nii ka läks. Suur tulevik ootaski neist mitut, ent korvpalli mängib nüüdseks ainult üks – Tanel Tein. Elu sunnil teistele elualadele siirdunud koondislastest on praegu kindlasti tuntuim poliitilist karjääri tegeva Jüri Ratase nimi.Ka Standfordi ülikooli lõpetanud ja nüüd ühe New Yorgi investeerimispanga tururiskianalüütikuna ja tarkvaraarendajana töötav Oliver Kaljuvee ei ole just väga vilets poiss. Kuid suur tulevik ootas ees ka teisi selle võistkonna liikmeid.Tallinnas tegutseva jäähalli aktsionär ja juhatuse liige, autopesulateketi omanik, Eesti korvpallikoondise füsioterapeut, Eesti suurima elektroonikafirma logistikadirektor, Nike’i maaletooja turundusjuht, on vaid mõned märksõnad, millega toonase U-18 korvpallikoondise liikmed ennast praegu tutvustada võivad.

Põhjuseid, miks kuraditosin aastat hiljem parimasse korvpalluriikka jõudnud meestest vaid Tein korvpalliga leiba teenib, on kindlasti rohkem kui üks.Tolleaegsete koondislaste poolt ohtralt kiidetud treener Robert Raamat toob peamise põhjusena esile seda, et pärast spordikooli lõppu puudus jätkamiseks loomulik väljund.«Üksikisiku suhtes oli süsteem olematu,» nentis Raamat.

«Välja lõi Eesti korvpalli vana probleem, kus noorteklassides säranud poisid teatud vanuses lihtsalt unustatakse.» Loomulikult oleks naiivne loota, et meeskonna kooshoidmisel oleks kõigist Teini tasemel mängumehed kasvanud. Kuid Ratase hinnangul tehti noormängijatele karuteene just sellega, et Eesti esiliiga meistriks tulnud noortekoondis ei mänginud kõrgliigas edasi oma jõududega, vaid see liideti toonase meistriliigaklubi Kameega. «Usun, et paljudele meist sai võistkonna lagunemine saatuslikuks,» tõdes ta.

Toonase noortekoondise keskmängija, nüüd elektroonikafirma logistikadirektorina töötava Erkko Linnase mäletamist mööda üritas ikkagi enamik poisse pärast meeskonna lõhkumist tippkorvpallis läbi lüüa.«Kuid kellel jäi puudu pikkusest, kes lihtsalt unustati,» meenutas Linnas.

«See oli tolle aja viga. Kõik meeskonnad ajasid taga Kalevi korvpallureid.» Loevad pisiasjadKas parema süsteemi korral oleks keegi neist poistest ka tegelikult praegu Kalevis või mõnes veelgi paremas klubis, jääb meile alatiseks teadmata. Teini hinnangul oleks asjaolude parema laabumise korral mitmel poisil piisavalt võimalusi leidunud.Eriti on teda kurvastanud praegu Eesti korvpallikoondise füsioterapeudina töötava Martin Vahimetsa saatus. Toona EMi turniiri raames mitmes mängus meeskonna liidriohjad Teinilt enda kätte haaranud ja tugeva korvpalliriigi Hispaania eakaaslasi koguni 37 punktiga kostitanud Vahimetsal enda tõestamiseks korralikku võimalust ei tekkinudki.Teini sõnul olid 1995. aastal, kui ta ise meistriliigaklubi Tartu Gaasi meeskonda siirdus, treenerite valikud ja eelistused sellised, et Vahimetsale ei antud võimalust.«Arvan, et temal olid eelduseid saada arvestatavaks mängumeheks,» nentis Tein.

Treener Raamatu hinnangul saabki paljudele noortekoondise mängijatele saatuslikuks just see, et spordikooli lõpetades kulub meistriliiga tegija tasemele jõudmiseks veel nii mõnigi aasta.Kohe mängumeest vajava treeneri käe alla sattudes kipuvad mängijad aga suurema osa ajast pingil istuma. «Seetõttu avavad noorteklassis suure mänguajaga harjunud poisid lisaks korvpallile veel ka teisi uksi nagu näiteks töö ja õppimine,» põhjendas Raamat.

Teini esiletõstetud ja mitme toonase meeskonnakaaslase poolt Aivar Kuusmaaga võrreldud Vahimets kinnitabki nüüd, et toonasesse meistriliiga klubisse pääsedes polnud ta enam põhimees ning pingipoisina jätkamiseks motivatsioon puudus. «Selle tulemusena tuli hakata ka prioriteete ümber vaatama,» tunnistas ta.

Selleks, et noorteklassides säranud mängijad Eesti korvpalli jaoks ka tulevikus kaduma ei läheks, räägib toonase võistkonna üks stabiilsemaid punktitoojaid, praegu New York’s Lehman Brothers’i nimelises investeerimispangas töötav Oliver Kaljuvee, ühe loo oma lapsepõlvest.«Andres Sõbra avastatud Martin Müürsepp ei olnud nooruses kuigi pikk, aga mu vanem vend Jürgen kutsus ta trenni kaasa,» meenutas Kaljuvee. «Martin olevat sellel saatuslikul päeval, kui esimene trenn toimus, oma maja ees lumemme ehitanud ja alguses öelnud, et kuna ema oli talle kodus suitsukana valmistanud, siis tema mingit korvpalli mängima ei lähe.»

Noorkorvpallurite kadumine sõltubki tihti pisiasjadest, vahel isegi esialgu mõtetuna näivatest juhtumitest. Fakt on aga see, et Eesti korvpall ei ole Müürsepa-suguste üksikute tippudega kunagi hiilanud.

Edu on saavutatud ikka pikalt koos mänginud meeskondadega. Kui palju tulevikuväljavaadetega noorkorvpallureid hoolimatuse ja süsteemi puudulikkuse tõttu tegelikult kaduma on läinud, ei tea meist praegu enam kahjuks keegi. Treener Raamatu arvates on viimastel aastatel olukord paranenud «Paljude võistkondade tuumikud on suhteliselt noored ja nad saavad ka vajalikul määral mänguaega,» viitas ta.

Kui me seni oleme oma edukatesse noorkorvpalluritesse niivõrd ükskõikselt suhtunud, siis kas meil nüüd üldse on õigust loota Eesti korvpalli uut tõusu? Sarnaselt mängijatega ei ole korvpalli juures vastu pidanud ka Raamat ise. «Pidin vahetama elukutset, kuna isiklik elu oli varemetes. Treenerina tegutsedes olid isiklikud elutingimused ebanormaalsed,» põhjendas ta. «Alates 2005. aastast töötan ehitajana Soomes, kus olen lõpuks saavutanud inimesele töötegemiseks vajalikud väärtused nagu tunnustus, mitmekülgne töö ja materiaalne rahulolu.»

Lugu ilmus Postimehes 17.05.2008: http://www.postimees.ee/180508/esileht/sport/331148.php