Aivar Pohlak: Mõtle sellele!

Meediakanalitesse lugude kirjutamise juures on alati kaks poolt.

Üks pool on see, mida lugeja "nautida" saab. Teine pool ehk nn must töö jääb aga peitu. Ometi võiks tihti just sellest faasist mõne iseseisva loo kirjutada.

Selle musta poole pealt on mulle kõige teravamaks elamuseks jäänud kurikuulsa Aivar Pohlaku intervjueerimine.

Kogu lugu ise sai alguse sellest, et ERR Sport onlinetoimetuses tööd tehes tuli kirjutada üks pikem looke. Kuna varem Postimehe paberväljaandesse kirjutatud pikemad artiklid keerlesid peaasjalikult korvpalli ümber, siis otsustasin teemavalikul oma teise lemmikala ehk jalgpalliloo kasuks.

Fox Poppuli sugematega loo jaoks oli minu ettekujutuse järgi vaja intervjueerida nelja Eesti jalgpalli telgitagustega hästi kursis olevat tegelast. Kui mõelda Eesti jalgpalli peale, siis kes tuleb esimesena pähe? Loomulikult Aivar Pohlak! No, kes siis veel peaks kirjeldama olukorda Eesti jalgpallis? Kurb või mitte, aga Eesti jalgpall on ilma Pohlakuta sama, mis Keskerakond ilma Savisaareta. No ei saa neid teineteisest lahutada.

Selleks, et neli intervjueeritavat suudaksid enne vastamist ka natukene hinge tõmmata ja mõelda, otsustasin ma intervjueerida meilitsi. Miks? See oli viga! Kohale tuleb ikka minna või äärmisel juhul läbi telefoni intervjueerida- kõlaks arvatavasti kohe pikaajaliste ajakirjanike ühine appikarje.

Ka ERR online toimetaja arvas, et parem oleks läbi viia ikkagi telefoniintervjuud. Vaid Pohlakule soovitas ta küsimused edastada meilitsi. Väidetavalt olla jalgpallijuht oma numbri levitamise kategooriliselt keelanud ning isegi kui helistada, siis viimatinimetatu telefonile niikuinii ei vastaks. Pekingi OM-i ajal olla jalgpallijuht vastamata jätnud isegi siis, kui toimetaja oli temaga kolm korda ise telefonis rääkinud:)

Ajakirjanikuna olen ma kindlasti noor ja rumal, aga minu arvates ei ole meilitsi intervjueerimine üldsegi nii halb variant- just siis, kui infot on vaja pikema loo tarbeks ja aeg ei suru takka. Minu eesmärk on ju allika käest kätte saada võimalikult sisutihe arvamusavaldus. Aga kuidas on see võimalik siis, kui ma helistan näiteks neljapäeval kell pool kolm allikale ja küsin nagu välk selgest taevast- Mis on Teie arvates Eesti jalgpalli suurim probleem? Enamus normaalseid inimesi saadaks tundmatu ajakirjanikuhakatise pikalt või ei oskaks kiiruga midagi tarka kosta!

Just sellel põhjusel otsustasin ma Tartu Ülikoolis kuuldud nõuanded ja onlinetoimetaja soovitused prügikasti visata ning kõik neli intervjuud ikkagi meilitsi läbi viia. Tegelikult oli üks põhjus veel. Ei taha küll kurta, aga põhitöökoht ja ülikoolitööde kuhjuvad tähtajad ei lasknud ka parema tahtmise juures kolmele intervjueeritavale helistada ja nii tunnike juttu puhuda. Seega oli ka ajaliselt ikkagi tunduvalt mõistlikum intervjuud meilitsi läbi viia.

Seda ma ka tegin ja ma olen siiani veendunud, et õigesti tegin. Vastused, mis mulle tagasi saadeti olid põhjalikud ja pikad. Olen kindel, et helistades ei oleks ma elus niivõrd sisutihedaid vastuseid saanud. Kuigi toimetaja sõnul oleksin ma pidanud neid vastuseid ootama jäämagi, tulid need sõna otseses mõttes minutitega. Vaid Pohlaku vastus tuli teistest aeglasemalt, aga isegi tema vastus tuli siiski üllatavalt kiiresti.

Pohlak lisas aga vastustele ka nn. "psühhoanalüüsi"- tema hinnangul olevat minu küsimused parajat lõhestatust õhanud. Lisaks olen ma tema hinnangul noor kirjutaja, kelle küsimused on algelised ning kes ise arvab jalgpallist hästi, aga kelle nõrka eneseusku üritatakse kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber?! Tema "psühhoanalüüs" lõppes sõnadega "Mõtle sellele".

Mille üle ma mõtlema pean? Kui päris aus olla, siis selline arvamusavaldus tuli teiste intervjueeritavate taustal nägu välk selgest taevast. Mis moodi ma lõhestatud olen? Kes või mis üritab minu "nõrka" eneseusku ära kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber? Krt, ma olen Eesti jalgpallifänne ühendava Jalgpallihaigla liige! Ühesõnaga mida kuradit?

See nn "psühhoanalüüs" oli tegelikkuses tunduvalt pikem, aga kõike ma ei hakka siia kirjutamagi, milleks? Kuigi hea meelega näitaks seda Pohlaku saadetud "psühhoanalüüsi" hoopis Jüri Ennetile, olen ma ühte asja sellest intervjuust siiski ka kõrva taha pannud.

Nimelt olen ma talitanud tema soovituse kohaselt ning mõelnud selle kirja üle, tõsiselt. Mitme muu avastuse kõrval olen jõudnud veendumusele, et ajakirjanikel peab ikka äärmiselt paks nahk olema.

Kusjuures ma ei mõista siiani (kuigi tahaks mõista ja sellest loo kirjutada:), miks Pohlak arvab, et kõik tahavad Eesti jalgpallile kaikaid kodarasse loopida.

Jalgpallilugu iseenesest sai minu hinnangul suhteliselt talutav. Kusjuures ise loodan tänaseni, et üheks intervjueeritavate kiire ja sisutiheda tagasiside peamiseks põhjuseks oli just minu tavapärasest erineval teemavalikul ning esitatud küsimuste sõnastusel. Tõsi, miks, mis, mida küsimuste eest Pullitzeri või Bonnieri preemiale vaevalt, et tulevikus minu nimi peale kraabitakse.

Olgu sellega kuidas on, aga lõpuks on kõige olulisem on ikkagi see, et ma sain vastused, kiiresti ja meilitsi ehk nagu ütles ühes loengus Tartu Ülikooli õppejõud Mart Raudsaar: " Kõige tähtsam on esitada õige küsimus?"